Tugevam kontroll internetti kasutava lapse üle

Tugevad kaitsesüsteemid

• Tugevad kaitsesüsteemid arvutile, mida laps kasutab.

Näiteks millised? Esiteks on siin küsimus, kui vanast inimesest on jutt? Mulle tundub, et nooremale oleks võib-olla mõistlik enne osta mõni mängukonsool ja siis arvuti. Samas arvuti puhul, mida tähendavad siis tugevamad kaitsesüsteemid? Viiruste eest? Kasutaja eest?

Muidugi on mõistlik lapsele teha kasutaja, millel ei ole administraatoriõigusi. Samas teatud vanusest, kui on näha, et ta juba oskab, siis võiks tal need ikkagi olla.

• Tuttavate ja sõpradega eelnevalt kokku leppida, et nt õhtul saadetakse teisele MSN kontakt, kõik võõrad blokeeringu alla.

Võimalus. Aga ma leian, et mõistlik oleks hoopis lapsele õpetada, et kuidas eristada msn-i aadresse. Selles mõttes, et noored inimesed saavad juba aadressi vaadates aru, kas tegu on mingi boti või võimaliku tuttavaga. See on oskus, mida võiks õpetada lapsele. Rääkida ohtudest, mis võivad msn-ist tulla jne.

• Tugevamad vanusepiirangu süsteemid/kontrollitud.

Mida on mõeldud tugevamate all? ID-kaardiga vanuse kontroll? Väiksem vanus? Mida peaks võtma ette välismaisete saitidega, kus pole ID-kaarti? Mingi ametnik, kes kontrollib, kas kasutaja omanik vastab vanusele? Mis juhtub, kui logitakse sisse teise inimese kasutajaga?

Vanusepiirangute kontrollid üldjoontes otseselt ei tööta. Need on pigem mõeldud soovitustena ja seda ka pigem vanematele. Kasvõi näiteks kinos väga palju ei küsita vanust, kui film on näiteks alla 16 keelatud. Lihtsalt vanem teab, et kui ta oma lapsega seda vaatama läheb, siis see film ei pruugi lapsele sobida (tekitab temas halbu tundeid) või ta peab rohkem seletama filmi sisu.

Sama on tegelikult ka netis oleva materjaliga. Lapsel (mingist vanusest) on alati võimalus pääseda ligi materjalile, mille korral oleks hea, kui mõni vanem ja targem inimene talle seda seletab.

• Teatud leheküljed on lapsele nähtavad ja kasutatavamad, lapsevanemal on võimalus panna „lapselukud“ lehekülgedele, kus ei soovita, et laps käiks.

See võimalus on levinud brauserites olemas. Ma kahtlen, et väga paljud vanemad seda ka kasutavad. Peale selle on võimatu loetleda üles kõiki keelatud lehekülgi. Võib-olla oleks mõistlikum loetleda üles lubatud leheküljed, aga see on ka kuni teatud vanuseni. Selles mõttes, et kui juba laps teadlikult tahab kuskile lehele minna, siis tuleks talle vastavalt vajadusele seletada selle lehe sisu ning tõenäoliselt ta sinna lubada (niikuinii ta kuskil saab, kui ta tahab). Aga tõesti, kui laps on väga noor ning võib kogematta sattuda mõnele tema jaoks keerulisele lehele, siis on mõistlik koostada lubatud lehtede loetelu.

• Arvuti on elutoas ja vanemal on võimalus iga hetk jälgida, mida laps teeb.  

Ma kahtlen selle tegevuse kasulikkuses. Võib näiteks juhtuda, et laps ei taha selle pärast enam kodus olla ja seetõttu kasutab arvutit kohtades, kus ta ei saa vajaduse korral vanemate abi. Mingi vanuseni on see tegelikult normaalne... aga mingist vanusest peaks lapsel olema oma arvuti.

Kusjuures ma täiega pooldan mõtet, et vanem peaks lapsega koos arvutis aega veetma. Selles mõttes, et mängima tegema koos näiteks mänge. Või ka küsima mängude kohta, mida laps on mänginud. Et mida ta sealt õppis jne.

Ehk siis tuleks rõhku panna hoopis lapsega koos lõbusalt asjadega tegelemisele. Selle asemel, et lapse üle range pilguga kogu aeg põrnitseda.