Meie rühmale tundus erinevate kontrollinstitutsioonide, karmi seadusliku regulatsiooni loomine või ligipääsu piiramine internetile kas liiga repressiivse, keerulise või lootusetu ettevõtmisena. Nägime lahendust hoopis pedagoogilistes meetodites.

Ammu on räägitud meediaõpetuse vajalikkusest koolides (meile teadaolevalt on vastav õppekava ka ettevalmistamisel). Ajal, mil internet ja paraku ka seal valitsevad ohud on muutunud inimesele nii igapäeavseks, on iseenesest mõistetav, et selle ka räägitakse, vastavate ohtude eest hoiatatakse. Seda tuleks teha juba algklassides (või isegi lasteaias?), sest arvutit asuvad noored kasutama järjest nooremas eas.

Haridusliku programmiga peaksid siiski kaasnema ka tehnoloogilised meetmed. Meie leidsime, et üheks heaks kontrollmehhanismiks ning profülaktiliseks abinõuks oleks suhtlusportaalide sidumine ID-kaardiga. See võimaldaks varasemaid kurjategijaid monitoorida ning tulevasi kergemini tuvastada. Ka tuleks sisse seada vanusepiirang - koolis vastavat haridust veel mitteomandanud noori ei tohiks suhtlusportaalidesse lasta. ID-kaardi kasutamine aitaks seda kindlustada. Tõsisemalt tuleks kindlasti hakata ka modereerima sotsiaalmeedia sisu (pilte, videosid jne), ent mahte arvestades ainult sellele lootma kindlasti ei saaks jääda. Alati tekib igasugu inimeste privaatsust piiravate eelnõude korral küsimus "kes valvab valvureid?". ID-kaardipõhine hoiatussüsteem peaks olema täisautomaatne, info salastatud ning ligipääsetav ainult kriminaalmenetluste, kahtlusaluste uurmimise või vanemate kahtlustuse korral.

Üheks negatiivse asjaoluna kerkib kohe üles privaatsuse küsimus- sisuliselt kogub ju riik inimese tegevuse kohta andmeid. Ent tegelikult talletub (ning on tagantjärgi uuritav)kogu inimese tegevus internetis juba praegu ning kas aktiivne avalikus sotsiaalmeedias osalemine iseenesest juba ei ole inimese enda vabatahtlik privaatsuse piiramine?